[euskarazko hitzak bila Nola Erran hiztegiaren barnean]

euskarazko hitzetan

défigurer

défigurer /defiɡyʀe/ // verbe transitif
a)
 sujet:blessure, maladie desbistatu (BL) desitxuratu desitxüratü (ZU) itxuragabetu itsustu itsustü (ZU)
la vérole lui avait beaucoup défiguré le visage, au point de l'avoir tout à fait enlaidi
pikota beltzak arras desbistatua zion begitartea osoki itsusterainokoan
une femme a subi une opération du visage après avoir été défigurée par un chien
emazte bati aurpegian ebakuntza egin diote zakur batek desitxuraturik
b)  = altérer
 + vérité, texte desitxuratu bestelakotu bestelakatü (ZU)
l'auteur a étudié la langue défigurée qui est fréquemment utilisée dans les médias
idazleak komunikabideetan maiz erabiltzen den hizkuntza desitxuratua aztertu du
 + paysage desitxuratu desbistatu (BL) itsustu
les nouvelles maisons du bord de mer ne vont-elles pas défigurer l'environnement
ur hegiko etxe berriek ez ote dute ingurumena desbistatuko